järjekas! 2. osa

PÜHHID - MARJULE & STELLALE !


Marju- Minust ja Mammust aasta vanem. 14
Marleen (Mammu) - Minust mõni kuu noorem. Kuid siiski vanus on numbri poolest sama. 13
Mina (Moonika)- 13. olen .

uued tegelased tulevad jutu seees!

Elame mingis ilges pommikas nimega Kasti küla vms. Me pole kõige rikkamad ka nüüd. Ja mitte kõige vaesemad. Marju on kooli juba lõpetanud kuid mina Mammuga käime edasi. Kohe arvatavasti lõpetame põhikooli. Praegu on suht eksamiteks õppimised. Mammuga käime samas klassis. Ja istume ka koos. Me suht teeme kõike. Spikerdame üksteiselt jne. Paar nädalat enne kooli lõppu.

Läksime Mammuga koju. Jalutades, kool polnud siit eriti kaugel. Elu ei olnud meil just kõige lillelisem. Marjul suri umbes kuu aega tagasi vanaema ära. Mammul on ema ja isa lahus. Ja minule tuli sel päeval kõne, isalt. "Jaa paps." ütlesin mina. "Monza, mul on väga kahju." "Mida? Isaa! Mis on?" "Täna, said su vanaema ja vanaisa autoõnnetuses surma." "Eii!" ja panin kõne kinni. Mingi faking luts oli mul . Tahtsin juba ammu uut no. Mulle ei jõudnud see veelgi kohale, kuid pisarad olid juba silmades. "Mis on?" pärisid Mammu ja Marju. Ma ei vastanud. "Vanaema ja vanaisa" vastasin kunagi selle peale. "Monza, mul on kahju." ütles algul Marju ja siis Mammu ka. Noogutasin selle peale. Nad kallistasid mind. Nagu mingi Group-Hug . "Tahad üksi olla?" küsis Marju minult. "mhmh" kuulsin kui Marju ütles Mammule midagi sellist: lähme. Vaatasin natuke ringi , kõik oli inimtühi. Nii imelik oli olla. Kõndisin kuskile.Kõndisin sinna kuhu tee juhatab. Hakkasin aina kiiremini käima lõpuks jooksin juba.Olin umbes 10 minutit jooksnud kui kukkusin maha järsku hakkasid kõik läbisegi rääkima ja siis kisasin:"jätke mind rahule!". Kuid vaatasin, et kedagi pole mu läheduseski. Einohh faiin , nüüd olen hull ka valmis veel. Ja tegin oma margi ka maha ja kõik vahtisid mind kui hullu! Tõusin püsti ja mõnusalt vihma sadas. Ja käisin edasi. Järgmine hetk tundsin et komistasin kellegi otsa. Arvatavasti koera, kes mind kohe tapma tuleb. Olin selleks kõigeks valmis juba. Kuid see ei olnud koer, kuidas ma tahaks et see oleks olnud suuur tige koer! Kui eii. "Äkki saaksite vaadata kuhu te nii kiiresti kõnnite!!" "Vabandust ma ei tahtnud. Tõsiselt." siis ta juba ulatas mulle käe, et mind püsti aidata."Pole midagi. Aga mis su nimi on?" küsis ta. "Monza, rohkem pole vaja teada. Aga teil" "Sinata mind, Kevin olen Kevin lihtsalt." Nüüd jõudis mulle kohale kelle otsa olin komistanud ja kellega räägin. Paul Kevin Jonas II. Aga see ei meeldinud mulle mitte sugugi, ka minu vanaisa nimi oli Kevin. Ja hakkasin just nutma, kui olin sellest peaaegu üle saamas. Ta küsis: "Kas sa said haiget? Kas tegin sulle midagi?" "Ei, sina ei teinud mulle midagi." "Aga mis juhtus siis?" "Pikk jutt." "Mul on aega küllaga. Lähme siia kohvikusse ja siis räägime." "kas peab vä?" "peab jah." Jalutasin sinna kohvikusse koos Keviniga. Mul oli nagu väga-väga külm. Kuid ta märkas seda. "On sul külm?" "Ee, ei ole." "ära valeta." Ja siis andis ta mulle oma jaki ja pani selle mulle peale. Ta oli mulle võhivõõras, tegelikult mitte päris nii. Kuid mina temale jah. Jõudsime sinna kohvikusse. Istusime laua taha ja hakkasin jutustama oma lugu. "Mu, vanaisa nimi on või oli ka Kevin, aga ta sai surma. Millalgi. Isa helistas hommikul. No ja sa tuletasid mulle jälle teda meelde." "See oli siis pikk jutt?" turtsatasin selle peale. "Ee jah." mu jutt ajas mind ennast ka naerma. Ja kuskilt kerkis mu näole naeratuse sarnane olevus. "Et, sul on väga kena naeratus ja Kevin Meyers on su vanaisa??" "e, jah. On sellega midagi?" "Ei, lihtsalt mu isa teab või siis teadis teda. Aga mul on väga kahju sellest." "Okeii. Niiet ma arvan, et ma polegi sulle nii võõras, kui ma ennem olin arvanud enda mõtetes?" "Ma jutu järgi tean jah sind. Aga muidu mitte." "õõ, okkei. Tegelikult tahaksin ma nüüd koju minna, äkki lased nüüd?" küsisin mina. "Jah, aga äkki lubad mul sind koju viia, ma tean kus sa elad." "No faiin." Sõitsime ja varsti olin kodu ees. "Et aitähh. ütlesin." ja tegin auto ukse lahti ja astusin välja. Kevin ei läinud veel ära. Mu paar sõpra. Marju ja Mammu jooksid kohe minu juurde. Ja tulid kohe ka küsimused tagant järgi "kus sa olid?" "me otsisime sind" "me helistasime aga sa ei vastanud". "Okeii." vastasin ja vaatasin oma lutsu, mille võtsin taskust välja. 22 vastamata, mul oli nagu aa-daa-nii-palju reaktsioon. Nad nägid kes oli autos , Kevin oli, ja nad hakkasid karjuma kohe. Mõtlesin, et omj. Lehvitasin Kevinile ja läksin minema. Ta muidugi lehvitas vastu mulle vaikselt. Läksin enda tuppa. Ja vaatasin kohe kella. Juba pool 9. Esimene asi oli see kui läksin alla süüa vaatama endale. Võtsin ja tegin endale paar vorsti võileiba. Kui need söödud võtsin pesemis asjad endal ja kobisin dušši alla. Selline unekas oli praegu. Koheselt kui voodisse kobisin magasin ka veel.
Hommikul ärkasin pmt veerand kolm. Mul oli nagu suuuu lahti kui kella vaatasin. Daa, täna oli kool ju ja ma magasin . Jumal. Ja keegi ei äratanud. Kobisin alla, vend vahtis telekat. "tere hommikustt!!" ütles ta kohe. "jaa, hommikust sul vist jah , miks keegi mind täna üles ei ajanud??" "ei sulle hommikust. Ema ja isa käisid iga 5 minuti pärast korda mööda sind äratamas aga sa ei ärganud." "No faiin." ja läksin tagasi enda
tuppa. Mõne minuti pärast kuulsin alt ........




_______________________

Niiheaaaaa (ll).
Ma tean mida ta alt kuulis .

on vää ?

aa, pervvvod mõtted .

Võib-olla, võib-olla mitte .

irv , okkei .

Emnn,. ma tegelt ei tohiks siin kritiseerida, sest ma ise ei ole ka suuremasi kirjutaja, aga minumeelest läks see kuidagi kiiresti :/ Ja siiis vahepeal olid mingi ( irv ) seal vahel , ja üks smail oli ka ära eksinud. Seeglites on ka kirjas, et smaile ei tohiks kasutada.
Ja veel, et kui otsekõnele järgneb saatelause, siis ei tohi olla otsekõne lõpus olla punkti vaid selleasemel koma. Et siis näide : "Mina olen Liis," tutvustasin end.

Aga, arenemist on !

Õukei ,aga kohe parandan ära need vead .

____________

Eelmises osas

"No faiin." ja läksin tagasi enda
tuppa. Mõne minuti pärast kuulsin alt ........

2. osa .

Jätkan ikka ??

....kuidas tüdrukud all karjuma hakkasid. Arvatavasti olid Mammu ja Marju all. Järgmine hetk juba kuulsin kui keegi jooksis trepist ülesse. Ühesõnaga, ta jooksis trepist ülesse ja otse minu tuppa. Just sel hetkel jooksis mu toa uksest sisse Kev, gaad, ma just sel hetkel kammisin juukseid. "Mida sa jooksed siin??" pmt karjudes. "Need, su sõbrannad. Hakkasid nagu mind taga ajama." "Fain, ma lähen räägin nendega siis." Läksin nende juurde."Mida te teete? Miks te Kevi taga ajasite??" "daa, ta on ju kuulus." vastas Mammu. "Aga kuulsusi ei pea kohe taga ajama." "No okei." vastas Mammu. "Jaa kes tema on?" küsisin tüdrukutelt. "Stella, Stels'iks kutsume." ütles Marju ennem kui Mammu, aga oli näha et Mammu tahtis ise öelda. "Okkei. Tere Stels." "Teree." vastas ta mulle. Keerasin ringi ja hakkasin trepist alla minema. Kuid komistasin siis vaiba taha ja kukkusin.....Siis ärkasin, oma voodis. Kuidagi kahtlane tunne oli. Siis kohe helises mu kell, vaatasin, kell oli 7 hommikul. Seljas olid ikka mul magamiseks mõeldud riided, ja pea oli kammitud. Aga okei, see oli väga huvitav, et kõik oli ennem teistsugune. Pea oli kammitud ja teised riided ka. Ajasin ennast püsti võtsin kapist valged alt kitsad teksad ja kollase pika t-särgi. Kammisin juuksed ja läksin alla. Aega koolini oli veel , kui peab üldse kooli minema. Vaatasin kalendrisse, jah peab. Nii nõme. Kella 9'saks kooli. Aga kell oli kohe 8 juba. Kedagi polnud veel üleval. Tegin endale kohvi. Võtsin kapist kohvipaki keetsin sooja vett ja puistasin pulbri tassi ja valasin vee peale. Ma oleks südame rabanduse saanud, kui märkasin kes uksest sisse astus. Ma vahtisin oma vanaisa suurte silmadega. Ja teine reaktsioon oli kisa, päris kõvasti. :"EMAAA!" ja nii mitu korda järjest. Siis lõpuks ema jooksis alla. "Mis toimub??" läks tükk aega ennem kui sain esimese sõna suust välja. "Mida?" oli selleks. "Mida vanaisa siin teeb??" "Seda mida alati." oli ema juba kohkunud. "Mida!!?? Ta on ju SURNUD !!" "Tütreke, mida sa räägid?" "Isa ütles veel, et ta sai koos vanaemaga autoõnnetuses surma!" "Ema, näpista mind," seda ta tegigi. "aii, mitte nii kõvasti." "vabandust." Nüüd hakkasin mõtlema, et see oligi liiga hea, et tõsi olla. Jooksin oma tuppa, võtsin asjad ja hakkasin kooli minema, poolel teel helistas Stella, minu vana sõber. Keda polnud ammu näinud. "Tsauu." "Tsauu." "Mis teed?" "Kooli kõmbin. Aga ise?" "Kuule, pakin, ma mõneks ajaks sinna, teie pommikasse ka." "Wow, see on väga hea uudis." "Mis? On siis midagi halvemat olnud?" "Ja, ma olin oma unenäos nii sees, et arvasin et see oli tõsi. No , vanavanemad said seal surma jne, aga ma ei tahaks sellest rääkida. "Olgu. Ma siis nüüd lõpetan . Tsau." "Tsauu," ütlesin talle. Kõndisin rahulikult kooli.
See koolipäev venis ikka megalt. Kuid lõpuks sai see läbi. Siis hakkasin koos Mammu ja Marjuga koju minema. Täpselt samas kohas ja ajal helistas isa. "Monza, mul on kahju." "Monza, mul on väga kahju." "Mida? Isaa! Mis on?" "Täna, said su vanaema ja vanaisa autoõnnetuses surma." "Eii!" ja panin kõne kinni. Mingi faking luts oli mul . Tahtsin juba ammu uut no. Mulle ei jõudnud see veelgi kohale, kuid pisarad olid juba silmades. "Mis on?" pärisid Mammu ja Marju. Ma ei vastanud. "Vanaema ja vanaisa" vastasin kunagi selle peale. "Monza, mul on kahju." ütles algul Marju ja siis Mammu ka. Noogutasin selle peale. Nad kallistasid mind. Nagu mingi Group-Hug . "Tahad üksi olla?" küsis Marju minult. "mhmh" kuulsin kui Marju ütles Mammule midagi sellist: lähme. Vaatasin natuke ringi , kõik oli inimtühi. Fain , nüüd kordub see, või nägin ma seda ette. Ma ei teadnud et juba kõndisin ja varsti jooksin, kuid tundsin selle koha ära. Üritasin kõigest väest seda ära hoida. See õnnestus, kuni hetkeni, mil see algas uuesti. Nagu oleksin seda lõiganud. Ma muutsin seda nagu tahtsin...

___________

Niiheaaaaaaa. Et siis uut ootan !

Mul oli kahjuks nii, et lugesin 1. lõigu ära ja siis ei viitsinud enam. Sry, aga mulle ei paku pinget vms.

Stella: Ei tea kas enam jätkan.
Liisu: Okkei .